Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba puhtast rukkijahust küpsetatud. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna.