Leiva ajalugu
Leiba on tuntud väga kaua. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunsti võtsid üle heebrealased, nendelt kreeklased ja ligikaudu 170 aastat enne Kristust roomlased. Sealt edasi levis see üha edasi mujale Euroopasse. Küpsetamiseks kasutati odra või nisujahu. Alles pärast nn suurt rahvasterännet (4.–7. sajandil pärast Kristust) tuli kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib sai kuni 18. sajandini üldtunnustatuks. Siis aga hakkasid nii mõnedki suurrahvad saia eelistama. Keskaegsetes Euroopa linnades kujunes leivategemine alates 9. sajandist omaette elukutseks. Tekkisid leiburite tsunftid. Eestlaste laual asendus odraleib rukkileivaga tõenäoliselt teise aastatuhande alguses. Võõramaalastest vallutajate võimu all pidid eestlased küll aganaleiba sööma, kuid alates 19. sajandi algusest sai korralik rukkileib üldlevinuks. Põldu hariti Eestis kuni 19. sajandini harkadraga, seejärel mindi üle hõlmadrale. Sirbi kasutamisest loobuti ja vikat võeti appi möödunud sajandi keskel. Vesiveskeid hakati rajama 13. sajandil ja tuulikuid ehitama 12.–13. sajandil.
Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Alles 19. sajandi keskel tekkisid esimesed mehhaniseeritud leivatehased. Rukis kasvatati Eesti põldudel, nisu veeti sisse Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist.
Üleminek ainult tehastes toodetud leivale toimus pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal. Pärast iseseisvumist on rukkijahu jahvatatud Eesti viljast, nisujahu aga ostetakse läänest. Kahjuks väheneb rukki kasvatamine Eestis: 1991 – 126,8 tonni; 1995 – 58,2 tonni; 1998 – 55,3 tonni; 2001 – 42,9 tonni; 2005 – 18,1 tonni.
