Meie Leib.
Igas Mõttes.
Rukkileib on eestlasi toitnud vähemalt kümme sajandit, kerkides meie rahvustoiduks ja kindlaks osaks eestlase identiteedist. Ega asjata nimetata pea kõiki teisi toite leivakõrvaseks.
Leib on Eestis aja jooksul põhjusega kujunenud lausa toidu ja elatise sümboliks. Rukkileiva tähtsust kirjeldavad laialt levinud väljendid: „leib on laual”, „leibkond“, „ühes leivas olema”, „leiba teenima”, „leivaisa”, „aastane leib”, „prii leib”, „leivakõrvane”, „must töö, aga magus leib”, „läheb nagu leiba”, „jätku leiba“.
Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas hoogu võtma. Sellest alates sai eestlaste leivaks must leib – rukkileib. Rukis osutus meie ilmastikus kõige vastupidavamaks ja korralikuma saagikusega viljakultuuriks. Nii polegi imestada, et just rukkist on saanud meil sajanditeks põhiline teraviljakultuur ja leivavili.
Tänapäevaga võrreldes söödi sadakond aastat tagasi leiba siiski palju rohkem. Eesti talupoeg sai leivast üle poole päevasest energiavajadusest, samuti põhilise osa elutähtsatest toitainetest. Söömaaja alguses soovib eestlane „Jätku leiba!”. Soovil „Jätku leiba!” on sügav sisu – leiba oli vähe, see tuli raske tööga ja seda austati ning sooviti, et leib ei lõpeks kunagi otsa.
Rukkileivast on võimatu tüdineda. Kindlasti olete tundnud, kui maitsev see on, kui olete pikemat aega kodunt eemal viibinud. Ja kui kodumaalt tulijatelt midagi üldse soovitakse, siis see on just leib.
Vaata täpsemalt EPKK lehelt
